Pildipostitus / Töö viljahoidlas

Väike vahepealne update tööl tehtud piltidega. Ilm on siin nagu ikka- vahel 36 kraadi ja sada kärbest näos, vahel 20 kraadi, vihm ja tohutu suur tuul.

Rain ja Tuuli odrahunniku otsas tippe silumas, et meil hiljem kergem oleks tarp peale tõmmata.

Viljahunnik, millele on tarp juba peale tõmmatud.

Tuuli aktiivselt tööd tegemas ehk tarbi ääre peal raskuseks istumas, et tuult alla ei tõmbaks ja ära lendaks. Lemmikosa tööst :)

Siim ja Rain kärbestega. Niiii tüütud lendajad!

Siim viljahunniku otsas ülbamas

“Teeme kahekesi ka ühe pildi, et kõik usuks, et me ikka koos siin”

Kolm eestlast ja õmblusmasina niidi vahetus

Siim pausil aega surnuks löömas asjalike toimetustega

Päikeseloojangud on kõrge viljahunniku otsast vaadates eriti ilusad

Ööpimeduses. Öövahetust ootame me endiselt

Siim ja sõbrad

“Õnnelik” junsu

Tarp team awesome work- nii vahvate inimestega lausa lust koos head tööd teha!

Kahte tarpi kokku keevitamas

Sõbrad elavad bossi juures kellel niinii sõbralik ja tore koer Nelly!

Kui vihma sadama hakkab..

Kahe tarbi kokkuõmblemine on tiimitöö

Pikemat juttu praegu ei teegi, aga võin öelda seda, et inimesed kellega koos töötan on nii suur osa sellest kui palju ma töölkäimist naudin . Teeks me seda koos suvaliste võõrastega poleks pooltki nii vahva ja lõbus! Olen tänulik, et nii “meie inimeste” otsa komistasime siin Austraalias :)

Kuulmiseni!

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Külaskäik koju

Minu 3 nädalat Eestis möödusid märkamatult kiirelt. Sel samal põhjusel ma väga seda külaskäiku ka ei oodanud- üritasin enne reisi elada hetkes, mitte tulevikus, et vältida sedasamust aja mööda lendamist.. aga vot sulle nalja, ikka ei jõua ära imestada, kuidas mu Eestisse lendamisest juba kaks kuud möödas on.

Eestis käimine oli minu jaoks täpselt nii vajalik, nagu ma enne piletite ostmist tundsin, et on. Ma nägin ära kõik endale kallid kahe- ja neljajalgsed ning kohad, mis omavad minu südames võrdusmärgi taga sõna kodu. Neid on mul palju ja mul on nii-nii vedanud! Mul ei ole enam tunnet, et minu elu Eestis mu eest kuidagimoodi ära põgeneb. Ei, minu teemad Eestis on lihtsalt pausi peal, millega saan jätkata kui jõuan tagasi. Teine väga vajalik eesmärk oli tekitada endas igatsus Austraalia vastu. Anda endale võimalus kõrvalt korra vaadata seda Austraalia-elu, võrrelda Eesti-eluga ja perspektiivi panna miks ma seal olen. Tore oli Eestis käia, kuid veel toredam oli tulla tagasi teadmisega, et mul on siin armsaks saanud riigis veel pool aastat ees ootamas!

Kui ma Eestist tagasi jõudsin, oli Siim mul lennujaamas vastas. Home is where the heart is ja nii hea on taas koos olla. Veetsime Sydneys paar ööd, käisime avastasime Blue Mountains Range matkaradasid ja kämpimisalasid. Nägime delfiine ja üritasime näha vaalasid, kuid nemad olid meie jaoks veidi liiga kaugel rannapiirist.

Hetkel elame karavanpargis, kuhu jääme ilmselt jõuludeni. Meie kodu asub Port Wakefieldis, asulas mille nimi oli tunduvalt rohkem lubavam kui tegelikkus meile paljastas. Karavanpark ise on väga armas ja tore, omanikud kes siin elavad ja kohta hooldavad on äärmiselt sõbralikud. Siin linnas on 3-4 tanklat, pubi, 4-5 bakeryt, üks kohvik, karavanpark ja apteek mis on mõni tund mõnel päeval nädalas avatud. Adelaide asub umbes 100km kaugusel ja Kadina, linn milles esimene lähim toidupood on, asub kuskil 50km läheduses. Õde peikaga asub 200km kaugusel Port Augustas, kus käisime ka eile külas, nende kodu kohta võib lausa suurlinn öelda meie asula kõrval.

Port Wakefield’i tõi meid peagi algav grain harvest season, kus hakkame tööle viljahoidlas. Kuna hetkel on mitmendat aastat Austraalias(nagu ka paljudes teistes riikides) valitsemas põud, on viljahooaeg üldiselt üsna kehv. Tulime siia sel põhjusel, et ootasid meid ees kalliks saanud sõbrad ja väidetavalt piirkonna suurim grain site, kuhu ümbruskonna vili kokku ostetud on. Kuna seda ala läbib ka raudtee ja sadam on lähedal, tasub loota vähemalt meil headele töötundidele. Kuidas tegelikkus läheb, saame teada mõne nädala jooksul, sest töö algab meie jaoks peale pikka paberimajandust kolmapäevast ehk ülehomme. Ootame põnevusega, mida see uus kogemus endaga kaasa toob!

img_1151img_1150img_1148

Karavanpargi ümbrus on päris ilus! Oleme ookeani kõrval, kuid kahjuks sinna ühtegi randa tehtud ei ole, tuleb vaid väike “soolabassein” meie juurde.

img_1109img_1110img_1072

Siin on nii-nii tuulised ilmad! 30km/h tuul on tavaline, kuid kohati tõuseb see lausa 50-70 km/h peale.. siis on kogu õhk seda kuiva liiva täis, mis tühermaadel ümberringi asub.

img_1085

Meie kuut, mis on peaaegu sama suur nagu meie auto. Algul elasime autos kaks nädalat, nüüd oleme kolmandat nädalat karavanpargis olnud.

Käisime Barossa valley veiniistandustes veine degusteerimas. img_0927

See tüüp on shingleback lizard, sisalik, keda on siin nii-nii palju! Sabad ongi sellised ära lõigatud välimusega, naljakad tegelased.

Väike vahekokkuvõte taas tehtud, järgmise korrani!

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Vahekokkuvõte

10 päeva pärast maandun Eestis!

Hetkel istume Brisbane ja Gold Coasti vahepeal asuva Beenleigh’ Mcdonaldsi “tasuta wifi ja laadimispunktis”, joome kohvi ja ootame kuni autol pidurid vahetatud ja Roadworthy check tehtud saavad. Tuleb suksu eest ikka kenasti hoolt kanda, et ta meid kaua teeniks.

Viimane vahepunkt siin oli, kui kirjutasin tagantjärele veinihooajast. Peale seda võtsime ette Great Ocean Road’i läbimise koos sõbra Margoga. See 10 päeva mis kahe erineva töökoha vahele jäi möödus linnulennul ja peagi olimegi juba eelmisest aastast armsaks saanud Boggabris. Algul küll mõtlesime, et proovime sel puuvillahooajal kuskil mujal kogemusi saada, kuid eelmisest aastast kalliks saanud sõbrad kõik kogunesid seal kokku ja ka eelmise aasta kodu oli võimalik uuesti rentida. Boggabrisse jõudes oli tunne nagu oleks jõudnud koju- samad naabrid, sama korter, sama õhkkond.. üks äärmiselt armsaks saanud linnake, suuresti tänu nendele vahvatele eestlastele, ilmselt hooaja väliselt sinna sattudes päris samad emotsioonid ei tekiks.

Puuvillahooaeg ise möödus väga kiirelt. Sama 12h 6päeva tööl 2päeva vaba graafik, jõusaal, söögi tegemine-poes käimine, koristamine jne rütm. Lõpupidu oli vahva, boss oli äärmiselt rõõmsameelne ja tore ning üleüldine kogemus oli super meeldiv. No ja need eestlased! Uskumatult tänulik olen, et me nii palju toredaid tuttavaid tänu Austraaliale, Boggabrile ja Namoi Cottonile juurde saime! Sõbrad kogu eluks. Minu inimesed. Tänulik!

Hooaeg kestis kokku umbes 3,5 kuud ja peale seda pakkisime taas oma elu autosse. Iga korraga tundub, et asju jääb vähemaks, kuid tegelikkuses on iga korraga autos ruumi hoopis vähem.. imelik värk. Teel oleme olnud tänase seisuga kuus päeva, jääme autosse magama veel järgmiseks seitsmeks päevaks. Nii mõnus on! Katusetelk on ikka ütlemata mugav ja pisikesel gaasigrillil oleme hommikuti ja õhtuti ka sooja sööki teinud. Lausa banaanipannkooke! Mis nii viga elul, tsillid aga looduses ringi ja puhkad. Vabadus. Teistmoodi vabadus- ei ole kohta, kuhu ööseks “koju” sõita, kuid nagu öeldakse siis home is where the heart is- kahekesi on hea. Ega me siin kogu aeg kahekesi samas pole olnud, algul veetsime mõned päevad puuvillast saadud sõbraga, siis veetsime paar päeva Eestist tuttava sõpradepaariga. Austraalias on meil ka “tugivõrgustik” olemas- kui abi peaks vaja minema, on peaaegu alati läheduses mõni tuttav, sõbralik eestlane. Ilmselt tänu sellele ongi siinpool maakera nii kodune olla, isegi kui kodu tegelikult nii kaugel on.

Käisime ookeani ääres ja vihmametsas, niisama parkides ja linnades. Leidsime ka spordikompleksi kus saab tasuta õues trenni teha ja hiljem sooja dušši all end pesta. See vast ongi autos elamise suurim miinus- kunagi ei tea kus järgmine soe dušš on, kuid õnneks siiani on nendega vedanud ja pesemata ei ole pidanud olema.

Nädala pärast läheme Sydneysse, kus on airbnb ööbimine võetud kolmeks ööks. Veedame Siimuga veel koos mõnusat aega ja oleme turistid Sydneys kuni mina lennukile lähen ja Eestisse lendan ja tema autoga Melbourne poole põrutab. “Puhkame teineteisest” kolm nädalat ja siis olen siin tagasi, et koos järgmist tööotsa jahtida ja oma viimast poolt aastat viisat nautida.

Hetkel kõik! Kuulmiseni!

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Kogemus Austraalia veinitehases töötamisega

Hands down seni kõige meeldivam, huvitavam ja harivam töökogemus Austraalias! Griffith ise sai samuti meile väga armsaks oma 25 000 elaniku ja kümnete(kui mitte rohkemate) veinikodadega. See linn sai algselt itaallaste poolt üles ehitatud, see selgitab neid rohkeid veinikodasid ja viinamarjapõldusid küll. Seal on kõik eluks vajalik olemas(toidupoed, jõusaalid, pargid, kohvikud, raamatukogu, isegi üks kaubanduskeskus, kiirtoiduketid jne) kuid samas on linn piisavalt pisike ja meeletult raha kulutama ei kutsu, seega seljakotiränduritele ideaalne.

Elukoha leidsime läbi kõikvõimsa Facebooki kohaliku swap-sell-buy grupi, kuhu kirjutasin aasta algul postituse, otsides meile majutust. Võõrustas meid need kuud üks äärmiselt vahva austraallane Janelle koos oma musta kassikese Fridayga, kes sai kiirelt meie heaks seltsiliseks ja lõbustajaks. Meie päralt oli maja terve alumine korrus(elutuba, magamistuba, vannituba, köök). Maja hoovis oli ka bassein, mis igapäevast 35-40kraadist kuumust arvestades väga marjaks ära kulus. Tihtipeale alustasime hommikut või lõpetasime tööpäeva basseini pommi hüpates. Ikka päris tihti sai mõeldud, et elu on ikka päris ilus :) Griffithis müüsime maha ka oma teise auto, mis teenis meid hästi. Põhjus lihtne- oli tarvis midagi suuremat ja leidsime tuttava müügis oleva katusetelgiga Ford Exploreri. Pikemalt me sellele ei mõelnud ja uus kaaslane on meil olemas!

Rääkides lähemalt veini valmistamisest ja tööst, siis võin julgelt väita, et mul on kogu viinamarjast -> pudelisse protsess üsna selge. Küll ei saanud ma absoluutselt igat etappi ise läbi teha, aga selleks ongi meil plaan järgmine aasta sinna tagasi minna.

Mina töötasin crusheri peal, milleks on suur kraav keerleva kruviga selle põhjas. See on esimene punkt kogu veinivalmistamise juures, kuhu viinamarjad esmalt kallatakse. Crusher/kraav/avarus mahutab vastavalt sellele kui uus ta on 25 000-50 000 tonni viinamarju. Meil oli 5 erinevat crusherit, mida kasutati siis vastavalt sellele kui kvaliteetne mari on- mina opereerisin keskklassi ja kallite viinamarjade crushereid.

Minu ülesandeks oli esmalt määrata süsteemis kas marjad lähevad tanki või pressi. Punased viinamarjad jooksid tervetena otse tanki, et seal mõned nädalad laagerduda ja viinamarjakestadest värvi omandada- muidu oleks ka punasest viinamarjast tehtud vein kollast värvi. Valged viinamarjad jooksid crusherist otse pressi, kus marjade nahad ja mahl eraldati teineteisest koheselt. Kuna ma olin päevavahetuses, siis tegelesin mina enamjaolt punaste viinamarjadega. Nimelt valged viinamarjad korjatakse põldudelt pigem öösel jahedamas temperatuuris, et käärimisprotsess võimalikult kaugele edasi lükata. Seejärel pidin ma voolikutest panema kokku teekonna crusherist vastavasse tanki kuhu punased viinamarjad jooksma peavad. See oli hommikuti vahepeal paras jõukatsumine, kuna jahedamate kraadidega muutuvad torud jäigaks ja raskesti käsitletavateks, torud mida meie enamasti kasutasime olid 10cm läbimõõdugaja 5-15m pikad. Omaette katsumus oli ka torude omavaheline lahtiharutamine ja mõistatamine mis kuhu täpsemalt minema peab. Vahel läbisid torud mitu vahepunkti ja mitusada meetrit, kuid mida pikem teekond seda lõbusam seda kõike kokku monteerida ja mõistatada oli. Tanke on selles konkreetses veinikojas sadu, enamus 250 000 liitri ringis mahutavusega, mõned üksikud mahutasid lausa üle miljoni liitri veini.

Crusherisse tulid koos viinamarjadega tihtipeale ka hiired, rotid ja “draakonid”. Draakoneid vahel lausa kümmekond päeva jooksul. Üritasime päästa neid nii palju kui suutsime, et nad põlluvahel jälle vabaks lasta. Saime marjadele lisada vastavalt sordile ja vajadusele viinhapet, tammelaastusid, ensüüme ja muud, hoida silma peal rekade graafikul ja jälgida mitusada tonni marju juba on sisse tulnud ja palju veel päeva jooksul oodata on.

Vahel juhtus ka äpardusi ja viinamarjad jooksid tangist mööda/välja mis tähendas mitmete tonnide kaupa kühveldamist. Samuti oli meie crusher üsna vanake, mis tähendas kuiva marja puhul kokkujooksmist, samuti saime endale tihtilugu viinamarjavihma kaela, kui crusheri all olevas ruumis asju sättisime ja reka marjad liiga suure hooga sisse valas. Kord sain isegi nii läbimärjaks sellest viinamarja suhkruveest, et seisin keset tööpäeva kogu riietevarustusega hädaabidušši puhta vee all :) Pärast küll lirtsusin igal sammul, kuid see oli kindlasti parem kui üleni kleepuda. Päike kõrvetas ka nii hullusti, et kuivasin poole tunniga juba täiesti ära. Mõnel päeval saime lausa 40kraadises kuumuses tööd teha, kuid tavaline oli 30+ millega harjusime üllatavalt kiirelt.

Tööpäev kestis meil 6.30-18.30, graafik oli 6 tööl 1 vaba. Mõnel päeval sain olla ka “kontorirott” olles üksinda putkas, kus robotkäega sissetulnud viinamarjade ph-taset ja suhkrutaset mõõtsin.  See tähendas enamjaolt värviraamatu värvimist ja raamatute lugemist, kuna rekasid tuli sisse umbes üks iga 15-30 minuti järel.

Siimu tööülesanded, mida mina väga täpselt edasi anda ei oska, olid minust totaalselt erinevad, nägime me teineteist tööpäeva jooksul harv, pigem vaid puhkeputkas. Ehk tuleb üks postitus sellest veel, ma seda enam hetkel pikemaks ei aja :)

Pilte ka!

 

img_7248img_7235img_7186d879ea42-254c-4d33-9712-5813d21a615fimg_7167img_7143img_7127img_71135b0a7290-24fc-40d7-b7a0-ffd77946a10aimg_7040img_7037

img_6999img_6996img_6991img_6977img_6765img_6753img_6750img_6627img_6613img_6604img_6573img_6574img_6530img_6528img_6514img_6508img_6504

Kuulmiseni!

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Mis on minu hobideks?

Üheks neist on blogimine iroonilisel kombel. Mulle meeldib avada arvuti, olla omaette ja lihtsalt kirjutada mis on mõttes või mis elus toimub. Kohati selleks, et teistel oleks hea end tahtmise korral minu eluga kursis hoida, kohtati selleks, et endal oleks tore tulevikus tagasi vaadata ja meenutada ning kohati selleks, et oma mõtteid valjuhäälselt klaviatuuril läbi mõelda.

Aga. Viimasel ajal(viimane pool aastat?) on elu olnud nii hektiline, et seda arvutit olen ma käes hoidnud vaid üksikud korrad. Oleme jaanuarist saati kas 6 tööl-1 vaba või 6 tööl-2 vaba graafikus olnud ja sellise tempo juures ei taha õhtuti muud teha, kui koos kallimaga mõni osa seriaali(vaatame umbes juba nelja kord algusest oma lemmikseriaali The Office’t) vaadata ja voodisse magama pugeda. Et siis hommikul taas koos koiduga ärgata. Vabadele päevadele mahutame trenni, poeskäigu, koristamise, kokkamise ja muu sellise “lõbusa” toimingu. Aga õnneks on ka tööl meil lõbus ja seega läheme sinna pea igal hommikul pigem hästi häälestatult, mis on äärmiselt meeldiv tunne.

Veini kogemus oli omaette nii eepiline, et seda ma siin postituses lahkama ei hakka- luban pühalikult nädalavahetusel eraldi postituse teha. Samuti tuleb teha eraldi postitus meie peale veini olnud reisist Great Ocean Drive’i ja vihmametsades ööbimiste kohta.

Hetkel oleme tagasi puuvilla tehases oma kallis Boggabris, kus sai eelmisel aastal kuskil 5-6 kuud elatud. Siia tõi meid tagasi hea raha, armas elukoht ja kaasmaalastest töökaaslased, kellega siin eelmisel aastal tutvusime ja kes meil nüüd väga headeks sõpradeks saanud, nii siin Austraalias rännates kuid kindlasti ka Eestisse tagasi minnes. Sellise seltskonnaga lausa lust siin tööl käia ja kõrvuti korterites elada. Meil on eluga väga vedanud ja läheb väga muretult. Siine rutiin on omamoodi meeldiv- sa tead, et sa ei viibi siin kauem kui mõned kuud, samas kindel töökoht ja armas kodu on olemas ja ainus mure maailmas on hetkel see kumb meist kahest süüa valmistab. Täna olin see mina, homme on see Siim.

Panen siia lõppu ka loo lingi, mis selle vahepostituse taustaks käis- hea laul

Aa, ja kes siin loeb aga veel ei teadnud- olen Eestis 23.08-13.09, üksi. Saame kokku!

Nädalavahetuseni!

 

Posted in Uncategorized | 1 Comment

Griffith ja vintage 2018

Esmaspäeval täitub meil kuu+nädal aega päevast mil me saabusime Griffithisse. Möödas on ka kolm töökat nädalat. Esimesed kaks nädalat Griffithis veetsime igapäevaselt Ted Scobie Ovaalil jalutades/välijõusaali kasutades/basseinis ujudes ja niisama oleskledes. Ootasime töö algust veinitehases. Kel huvi ja veel ei tea kus me täpsemalt töötame, siis küsige aga- saan privaatsõnumina öelda. Nimelt firmal kelle heaks töötame peal kaitsed ja otsingut mis netiaavarustest taga ajavad pidevalt kus ja mis nende kohta kirjutatakse. Ja meie oleme allkirjad andnud lepingule, kus kirjas, et sotsiaalmeedias nende kohta pilte/infot luba küsimata ei jaga ja ei taha radarile sattuda :) Kirjutan seda mida tohin ja pilte võin jagada privaatselt.

Seejärel oli meil confined space training, kus õpetati kuidas ja millal on ohutu kinnisesse ruumi siseneda. Saime hapnikumaskide ja balloonidega tuttavaks(Siim muidugi oskab neid kinnisilmi kasutada), õppisime gaasidetektorit kasutama(seda peame tööl igapäevaselt kasutama), uuendasime keemiateadmisi, tuletasime meelde esmaabi ja palju muud huvitavat. Treening sai läbitud kolme päevaga.

Kaks nädalat tagasi hakkas ka töötreening pihta, esimene nädal oli pooleks klassiruumi loenguid ja töökoha treeninguid, päevad olid 6-7h pikad. Klassiruumi loengutel räägiti firma ajaloost ja taustast, natuke statistikast veini tegemisel(eelmisel aastal purustati 80 000 tonni viinamarju, sel aastal sihitakse samasse auku), keemiast ja kemikaalidest, tööohutusest ja paljust muust. Töökoha treeningu jaoks jagati inimesed gruppidesse(vintage casual töötajaid on sel aastal kuskil 60, neist 10 on eestlased), igas grupis kuskil 6 inimest ja iga grupp sai endale supervisori keda “jälitada” ja õppida tegema kõike mida tema teeb.

Esimese kahe nädala jooksul saime veini transportida ühest mahutist teise, puhatada mahuteid ja sinna ka sisse ronida, õppisime lisama erinevaid aineid veinile(pärmi, munapulbrit, piimapulbrit, lämmastiku jne), veini tammevaatidest eemaldama ja suurde mahutisse suunama, saime õppida voolikuterägastikus orienteeruma, et täpselt aru saada kuidas ühest mahutist teiseni jõuda, jne jne.

Seda süsteemi on keeruline seletada, kuid ühte pikka voolikut kahe mahuti vahel ei jookse, pead vahepunktidest läbi käima ja ülepea jooksvate torudega voolikuid ühendama, pidevalt jälgides, kust kuhu voolik suundub ja siis üritama leida tee punktist a punkti b, laburünt at it’s finest.

“Päris töö” hakkab meil pihta homsest, esmaspäevast, treeningud on ametlikult läbi. Aeg 12h vahetusteks ja omade positsioonide jaoks. Minu positsioon on crusheri peal, sinna siis rekad kallavad viinamarju ja minu ülesanne seda opereerida/juhendada/puhastada mis ja kuidas täpsemalt selgub juba homme. Siim on RDV/tsentrifuug aga mida see täpsemalt tähendab saame varsti teada.

Töökaaslased on meil väga lahedad. Inimesi on Eestist, Inglismaalt, Itaaliast ja kaks ka Saksamaalt. Muidugi ka mõned kohalikud. Mulle isegi meeldib, et töökeel nüüd inglise keel, mitte eesti keel nagu cottonis oli.

Hetkel olen selle töökohaga väga rahul, sest töö ise on hästi põnev ja huvitav, saab palju ringi liikuda ja tegus olla. Kuumus muidugi kohati on päris hull, kuid siiani ei midagi kannatamatut. Täna hommikul oli meil nimelt päris külm basseini ääres, naersime muidugi kui nägime, et kraade 27 ja see meie jaoks nüüd järsku külm on. Tavaline temperatuur siin hetkel on keskmiselt 35 ja on olnud ka üle 40kraadiseid päevi. Tööl ses suhtes vahet pole, et higistad ja oled räpane nagunii, tuleb lihtsalt palju vett juua ja mütsi kanda :)

Tegin vastlakukleid. Täitsa vegan kuklid ja Talvile sünnipäevaks ka vegan vahukoorega. Paras katsumus oli nende küpsetamine, kuna meil teadupoolest minimaalselt igasuguseid asju, kaasaarvatud köögitarbeid. Ostsin 2$ maksva käsivispli ja saime vahukoorele(vegan versiooni puhul kookoskoorele) hagu anda. Kahe peale saime vahud vahtu lõpuks ja trenni ka veel lisaks. Aga see oli seda vaeva väärt, sest nii head kuklid tulid! Seest pehmed ja mõnusad ning väga hea maitsega. Esimene laar läks muidugi aia taha.. nendega saab kivisõda teha. Aga hea on, et katsetasin eelmisel õhtul, siis sain retseptis muudatusi teha ja pärmitaignaga sina-peale saada.

img_6559img_6550

Siin pildil näha see ava, kust sisse saame ronida. Treeningu ajal oli seljas kogu varustus, kuid tegelikult on vaid gaasidetektor vöö peal. See annab märku, kas keskkond on ohutu või mitte. Sinna sisse ronimine on paras tsirkus, aga sain tehnika käppa ja viimasel tööpäeval ronisin sisse puhastama ka. Külmutusega paakidesse lausa lust ronida, kui väljas lõõmab kuumus ja paak seest mõnusalt jahe, alles punasest veinist tühjendatud ja imehea aroomiga.

Kuulmiseni!

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Külalised Eestist

Ema ja kasuisa käisid külas, jõulu- ja sünnipäevameeleoluliselt(õde sai 25!). Viibisid nad siin vist kuskil 13 päeva, tehtud sai nii mõndagi. Kuna aeg oli piiratud, olime püsivalt siiski vaid Brisbane piirkonnas(sai käidud ka Sunshine Coastil ja Gold Coastil), et liiga palju aega autos raisku ei läheks.

Varbad ja ninad(sest, lained) said ookeanisse pistetud kolmes erinevas rannas.

Matkatud sai kolme erineva kose juurde.

Grillisime.

Jalutasime parkides.

Sõime end vombatiteks Eat Street Market tänavatoitudest, kohalikest pirukatest, gelatost ja hooajalistest mangodest ja arbuusist. Nüüd paastume. Endiselt mangode seltsis.

Hetkel selline.. lebo to the max meeleolu siin korteris, kus lihtsalt laseme ajal mööda vuhiseda mitte kui midagi tehes. Siim käib tööl. Maria nüüd samuti. Taavi ka. Kas ma mainisin, et õe juures oleme? Igaljuhul, jah. Õde, õe peika Otto, Otto vend Taavi, Siim ja mina. Varsti uus ports vanemaid tulemas(sel korral isa, kasuema ja vennaraas) ja kogume energiat, et oleks taas mida jagada.

Kus on detsember? Üritan küll piparkooke pugida ja küünlaid põletada(aitäh Siimu perekonnale selle mõnusa jõulupaki eest!), aga mida pole kuskil paista on see va jõulumeeleolu. Arvatavasti mängib selle juures rolli see valgus, mis väljas särab hommikul kella viiest õhtul kella kuueni. Mitte, et ma kurdaks- väga mõnus on. Kraade on samuti nii keskmiselt 30. Päikesega laetav osa akust on igaljuhul täis, vaja veel hingepatareidega tegeleda. Ah, küll tuleb siis paari aasta pärast kolmekordne jõulumeeleolu tagantjärele. Ehk sellepärast ongi nii vaimselt tühi tunne, et lemmikaeg aastas justkui jääb olemata? Või on asi selles, et Austraalia televisioon Üksinda Kodus 1,2,3,4 ei näita?

Okei, mis seal ikka, tegelikult on mõnus nautida hetkel seda olemist, kuna jaanuarist oleme taas hooajatöö lainel, alustades Griffithis. Esialgu veinihooaeg, seejärel taas puuvillahooaeg.

Lisan siia lõppu ka pilte vanemate külaskäigust. Droonipildid on Otto tehtud, ülejäänud minu.

 

 

 

 

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment